Lamerakud on lamedad, õhukesed rakud, mis moodustavad nii keha välis- kui ka siseküljele kaitsepindu. Nende kuju meenutab väikeseid plaate või soomuseid, mis võimaldab neil tihedalt kokku pakkida ja luua tugeva barjääri. See barjäär kaitseb aluskudesid vigastuste, nakkuste ja keskkonnamõjude eest.
Need rakud kuuluvad rühma nimega epiteelirakud, mis vooderdavad ja katavad paljusid organeid. Kuna lamerakke leidub nii paljudes kohtades, mängivad nad olulist rolli mitmete kehasüsteemide tervise ja talitluse säilitamisel.
Lamerakud moodustavad naha kõige välimise kihi, kus nad kaitsevad keha päikesevalguse, kemikaalide, mikroobide ja füüsiliste vigastuste eest. Samuti vooderdavad nad paljusid sisepindu, mis puutuvad kokku väliskeskkonnaga või kogevad sagedast hõõrdumist. Näideteks on suu, kurk, söögitoru, kopsud, emakakael, pärak ja tupp.
Kõik need kohad vajavad vastupidavat ja taastuvat kaitsekihti ning lamerakud sobivad selleks ülesandeks hästi.
Lamerakk-rakkude peamine ülesanne on toimida kaitsekilbina. Nahal takistavad nad kahjulike bakterite, viiruste ja kemikaalide sisenemist kehasse. Elundite sees kaitsevad nad õrna kude hõõrdumise, ärrituse ja nakkuse eest.
Lamerakud uuenevad pidevalt. Vanemad või kahjustatud rakud eralduvad loomulikult ja asenduvad uutega. See pidev uuenemine aitab säilitada tervet kaitsebarjääri ja võimaldab kehal igapäevast kulumist parandada.
Lamerakk-rakkudest alguse saanud vähki nimetatakse lamerakuline kartsinoomKuna lamerakuline kartsinoom on laialt levinud, võib seda tüüpi vähk areneda paljudes organites.
Lamerakk-kartsinoom mõjutab kõige sagedamini nahka, eriti päikesevalguse käes olevaid piirkondi. See võib tekkida ka kehas, sealhulgas suus, kurgus, kopsudes, emakakaelas, tupes ja pärakus.
Lamerakk-kartsinoomi käitumine varieerub olenevalt asukohast. Mõned kasvajad kasvavad aeglaselt ja jäävad lokaliseerituks, teised aga võivad vohada või levida lümfisõlmedesse ja teistesse organitesse. Varajane avastamine ja ravi parandavad tulemusi oluliselt.
Mikroskoobi all uurides paistavad terved lamerakud lamedad ja õhukesed, keskse tuuma ja vähese läbipaistva tsütoplasmaga. Need on paigutatud korrapärastesse kihtidesse, mis annab koele sileda ja ühtlase pinna.
Seevastu vähirakkude lamerakud näevad välja väga erinevad. Lamerakk-kartsinoomi korral võivad rakud tunduda suuremad, ebakorrapärase kujuga, tumedamad või tihedamad kui tavaliselt. Nad võivad kaotada oma organiseeritud kihilisuse ja kasvada hoopis korrastamata rühmades või pesades. Need muutused aitavad patoloogidel vähki ära tunda ja selle agressiivsust määrata.
Miks mainiti minu patoloogiaaruandes lamerakke?
Kas lamerakud olid normaalsed või ebanormaalsed?
Kui leiud on ebanormaalsed, kas need viitavad lamerakk-kartsinoomile või vähieelsele muutusele?
Millist ravi või järelkontrolli nende tulemuste põhjal soovitatakse?