Lamerakud on lamedad ja õhukesed rakud, mis moodustavad naha välimise kihi ja vooderdavad keha erinevate organite pindu. Nende lame ja soomustaoline kuju loob aluskudedele tõhusa kaitsebarjääri.
Lamerakud katavad paljusid kehapindu, nii väliselt kui ka sisemiselt. Need moodustavad naha pinnakihi ja neid leidub ka suu, kurgu, söögitoru, kopsude, emakakaela, päraku ja tupe vooderdamisel. Need piirkonnad vajavad kaitset keskkonnamõjude, hõõrdumise ja infektsioonide tekitatud kahjustuste eest.
Lamerakk-rakkude peamine ülesanne on toimida kaitsebarjäärina. Nahal takistavad nad mikroobide ja kahjulike ainete sisenemist kehasse, sisemiselt aga kaitsevad nad elundite pindu vigastuste ja nakkuste eest. Lamerakk-rakud uuenevad pidevalt, asendades vanu või kahjustatud rakke, et säilitada selle kaitsebarjääri terviklikkus.
Lamerakk-kartsinoomid on vähid, mis algavad lamerakk-kartsinoomidest. Need võivad areneda kõikjal, kus leidub lamerakke, tavaliselt nahas (sageli päikese käes viibimise tõttu), suus, kurgus, kopsudes, emakakaelas, pärakus ja tupes. Lamerakk-kartsinoomid võivad oma käitumise poolest erineda; mõned kasvavad aeglaselt, teised aga võivad olla agressiivsed ja levida kiiresti.
Mikroskoobi all paistavad lamerakud lamedad ja õhukesed, meenutades soomuseid. Neil on keskne tuum (raku osa, mis sisaldab geneetilist materjali), mida ümbritseb väike kogus läbipaistvat tsütoplasmat. Tervena on need rakud korralikult kihtidena paigutunud. Lamerakk-kartsinoomi korral muutuvad rakud aga ebanormaalseks, sageli ebakorrapärase kujuga, korrastamata ja ülerahvastatud.